Lääneriikides on kitsed veiste ja lammaste kõrval alati "vähemusrahvuseks" olnud. Sellest tingituna jäävad nad natuke tagaplaanile ka veterinaariaõppes, napilt on otse kitsedele näidustatud ravimeid ja teadusuuringuidki on tehtud kasinamalt kui mõne teise liigi kohta.
Soetasin omale hiljuti John Matthewsi uusima versiooni raamatust "Diseases of the Goat" ja seda lugedes tuli idee kirjutada väike postitus kitsede kohta ka kitsepidajatele, kes tihti on hobifarmerid ja peavad kitsi pooleldi lemmikloomana. Mõned nopped: Tiinus-ja laktatsiooniperiood Hoia kitsed tiinuse vältel optimaalses kehakaalus - (ainevahetus)probleeme tekitab nii üle-kui alakaal. Kitse tiinus kestab umbes 150 päeva, aga loode kasvab enamiku oma massist viimase 6 nädala jooksul. Probleeme tekitab, et suurenenud energiatarve langeb kokku ajaga, mil ka loode võtab enim ruumi, mistõttu võib kitsel olla raske katta oma energiatarvet madala energiatihedusega söödaga. Lisaks kasvab energiavajadus hüppeliselt üleminekul tiinuselt laktatsiooniperioodile. Kuid ka siis, kui sel ajal järsult suurendada jõusöödakogust, on probleemid kerged tekkima. Väga oluline on, et kõik söödamuutused oleksid tehtud 3-4 nädalase perioodi vältel, mis annab seedesüsteemile ja sealsele mikrofloorale aega kohaneda. Tiinustokseemiat esineb tiinuse lõpuse kui kits ei saa piisavalt energiat organismi vajaduste katmiseks. Siiski, alati ei ole tegemist kõhnade loomadega, vaid hoopis ülekaaluliste kitsede ja/või mitmiktalledega. Haigusega kaasnevad isutus, loidus, loom ei taha kõndida, jalad võivad olla paistes, kaalukadu, mõnikord tekivad närvinähud. Loom võib aborteeruda ja ka surra. Sellise kliinilise pildi või kahtluse korral konsulteeri kohe loomaarstiga! Kinnijätmine. Soovitatav on 6-8 nädala pikkune kinnisperiood. Kitsed tuleb kinni jätta järsult, udara pooleldi tühjaks lüpsmine suurendab riski udarapõletiku tekkimiseks. Klostridioosidevastane kaitse Surmaga lõppevaid ja ravile allumatuid haigusseisundeid tekitavad nii Clostridium tetani kui Clostridium perfingens (enamasti tüüp D). Need bakterid on olemas tervete loomade soolestikus ja pinnases. Parim võimalus oma loomi kaitsta on vaktsineerides! Soovitatav on vaktsineerida kits enne poegimist - siis saavad talled kaitse emalt ja vajavad ise vaktsineerimist alles 8 nädala vanuses. Kui ema on vaktsineerimata, alustatakse vaktsineerimisega nooremas eas (3-4 nädalat). Siseparasiidid Erinevalt paljudest teistest liikidest, kes omandavad vanusega teatava immuunsuse siseparasiitide suhtes, ei ole kitsedel vastavat kohastumust. See tähendab, et lisaks talledele põhjustavad parasidiid kliinilisi probleeme ka täiskasvanud loomadele. Väga sageli esineb ka olukord, kus loomad pole otseselt haiged, aga toodang (piimakus, tallede kasv) on kehv. Seetõttu on väga oluline siseparasiite korrektselt diagnoosida ja loomi ravida. Diagnoosimiseks ja korrektse manustamise tagamiseks võtke ühendust loomaarstiga - aladoseerimisel riskite resistentsuse tekkimisega ja võite olla mõne aasta pärast probleemi ees, kus loomad on haiged, aga neid aidata väga raske, sest aastaid kasutatud ussirohud ei aita enam ja uusi toimeaineid ka tulemas ei ole. Need on mõned nõuanded. Laiemalt ja täpsemalt arutleme juba konkreetse probleemi korral. Sealjuures ei tasu unustada, et ühendust võib võtta ka probleemide ennetamiseks (alati tõhusam!) ja niisama nõu küsimiseks. Liis Maisla, DVM Allikas: John Matthews. Diseases of the Goat, 4ed. 411 lk, 2016
0 Comments
|
Archives
December 2019
Categories |